Hoia oma kallisvara!
Tunne oma keha


Munandid

Vasakul skeemil ja paremal fotol on näidatud munandite paiknemine munandikotis, kusjuures vasakpoolne munand asetseb tavaliselt veidi madalamal kui parempoolne, samuti ei pruugi munandid olla päris võrdse suurusega (tavaliselt suuruste erinevus ca 10%). Skeemil on näha, et munandite küljes on köietaolised moodustised (munandimanused), need on ka katsumisel tunda. Munandimanus läheb üle seemnejuhaks, sealtkaudu transporditakse seemnerakke munandist välja. Munandikoti nahk on ümbritsevast nahast tumedam (pigmenteerunud), munandikoti suurus (ehk nahapindala) sõltub suuresti ümbritsevast temperatuurist, aga ka erutusest (erutuse ja madalama temperatuuri korral tõmbub munandikott väiksemaks ning munandid liiguvad ülespoole). Vahel võib ka juhtuda (nt vahekorra ajal), et üks või mõlemad munandid liiguvad munandikotist välja, kubemekanalisse. Sellist nähtust nimetatakse refraktaarseks munandiks ning see sõltub ühelt poolt munandi suurusest ja ka kubemekanali laiusest. Haigusega siiski tegu pole, samuti laskuvad munandid mõne aja pärast iseeneslikult tagasi munandikotti.

Munandikoti keskel jooksel ülevalt alla tumedam joon – raphe scroti ehk munandikotiõmblus. See on jäänuk looteeast, kus meeslootel kasvavad kaks poolt kinni, tekib õmblus ja areneb välja munandikott, naislootel aga ei kasva ja arenevad välja suured häbememokad. Selliseid ‘analooge’ on teisigi – peenisepeale vastab naisel kliitor, peenisetüvele – tupp, ja munanditele – munasarjad. Sellepärast öeldaksegi, et meestel arenevad suguelundid kasvuga väljapoole, naistel aga sissepoole.

Munandite maht


Selle foto peal on orhidomeeter, ehk abivahend munandimahu mõõtmiseks. Puumunade peale kirjutatud numbrid tähistavad mahtu milliliitrites, nende puumunade abil mõõdab meestearst patsiendil läbivaatuse käigus munandimahtu. Munandimaht jääb keskmiselt 15-25 ml vahele, seega paraja ploomi suurune. Väiksemaid puumune läheb tarvis mitte ainult haiguste, vaid ka laste puhul – enne murdeiga on poistel munandimaht <4 ml.

Munandipõletik ja munandimanusepõletik


Munandimanusepõletik ja munandipõletik võivad esineda koos või eraldi, ent annavad endast kõige sagedamini märku turse või paistetusega munandikotis (vt fotod), samuti võib kaasneda palavik ja üsna tugev valu. Põhjuseks võib olla suguhaigus (parempoolsel pildil gonorröa ehk tripper), aga mitte tingimata. Taolistel puhkudel tuleb kindlasti pöörduda arsti poole, valu leevendamiseks ja turse vähendamiseks võib paistetanud kohale asetada külmakoti (mitte kauemaks kui 5 minutit korraga!).

Varikotseele


Varikotseele ehk munandikoti veenilaiend on üsna sage – erinevate vormidena esineb seda kokku umbes viiendikul meestest. Põhjuseks arvatakse olevat veresoonte kaasasündinud muutused, ent täpset põhjust siiski ei teata. Sagedamini (umbes 90% juhtudest) on varikotseele vasakpoolne, paremal pool esineb seda üsna harva (siin on ilmselt põhjuseks veresoonte erinev kulg vasakul ja paremal, mistõttu vasakul poolel on muutuste teke tõenäolisem). Munandikoti veenilaiend on oluline, kuna venoosse vere äravoolu häirumise tõttu võib hakata tõusma munandi temperatuur (normis umbes 32°C – selline temperatuur on vajalik seemnerakkude valmimiseks, mistõttu munandid asetsevadki väljaspool kõhuõõnt). Munandi temperatuuri tõus võib häirida sugurakkude tootmist ja valmimist, samuti võib varikotseele mõjul hakata vähenema munandi maht. Ravimitega varikotseelet ravida ei saa, samas pole ka ravi vajalik, välja arvatud juhtudel, kus veenilaiend põhjustab vaevusi (suguteede põletik, valu/raskustunne samal poolel) või mõjutab viljakust – sellistel puhkudel võib vajalikuks osutuda veenilaiendi operatsioon.

Krüptorhism


Krüptorhism ehk munandilaskumatus on olukord, kus üks või mõlemad munandid pole lootel sünnihetkeks laskunud munandikotti. Õigeaegselt sündinul poistel (rasedus on kestnud ligikaudu 9 kuud) esineb seda mõnel protsendil, enneaegselt sündinutel aga oluliselt rohkem (ligi 30%), kuna nende keha loomulik areng pole veel sündimiseks päris ‘valmis’. Skeemil on näha, kuhu laskumata munand võib pidama jääda, parempoolsel fotol on näha ka üks kubemekanalisse pidama jäänud munand. Enamasti tuuakse munandid alla hormoonraviga või kirurgiliselt, soovitatavalt esimese eluaasta jooksul. Põhjuseks siin see, et laskumata munandi puhul on oluliselt suurem risk hilisemas eas munandivähi tekkeks, samuti ei käivitu laskumata munandis seemnerakkude tootmine. Samuti on munandilaskumatuse puhul oht hilisemaks viljakuse languseks, mistõttu kõigil poistel, kellel on olnud krüptorhism, tuleb täiskasvanuikka jõudmisel kontrollida spermast väljakusnäitajaid, samuti peaksid nad ennast eriti hoolikalt jälgima võimalike muutuste osas munandi katsumisel.

Hüdrotseele


Hüdrotseele ehk vesimunand on olukord, kus munandi kattekihtide (lestmete) vahele hakkab kogunema vedelikku. Valulik see enamasti pole, põhjuseks vedeliku tootmise ja imendumise tasakaaluhäire munandis. Probleemiga tuleb kindlasti pöörduda arsti poole, kuna sarnast pilti võib anda ka munandivähk, ent munandi läbivalgustamisel (ultraheliga) saab enamasti asjas selgust ja vajadusel saab hüdrotseelet ka edukalt ravida.

Kubemevoldi seenpõletik


See ei ole küll otseselt munanditesse puutuv, ent kuna just munandikoti ja reie sisekülje vahele pääseb enamasti üsna vähe õhku, on seal valitsev soe ja niiske keskkond ideaalne seenpõletiku tekkeks. Enamasti tekivad sellised muutused (punetus ja sügelus kubemevoldis) suvel (nt siis, kui terve päev kantakse ujumispükse), samuti on enamohustatud ülekaalulised mehed (kubemevolt on sügavam). Ravi on enamasti samasugune kui sugutipea seenpõletiku puhul, aga piltidel näidatud seisund kipub olema visam ja vajab praktiliselt alati ravi.

Munandivähk


Ilmselt noorte meeste kõige ohtlikum haigus – munandivähk võib tekkida lühikese aja jooksul ja anda juba mõne kuu jooksul vähisiirdeid ehk metastaase; viimasel juhul on ravi juba enamasti üsna kesiste tulemustega, kui sedagi. Munandivähk ohustab kõige enam 18-35-aastaseid mehi, mistõttu enda läbivaatus (kord kuus) peaks kuuluma iga noormehe esmaste prioriteetide hulka. (Läbivaatuse kohta vaata lisainfot menüüst “Testi oma kallisvara”).

Munandivähi korral tekib munandisse enamasti valutu, sõlmjas ja kõva tükk, mida ei saa munandi suhtes liigutada. Kui midagi sellist märkad, tuleb viivitamatult pöörduda arstile, kus arst kõigepealt katsub munandit ning seejärel teeb munandist ultraheliuuringu. Munandivähi kahtlusel ei tohi ootama jääda, iga viivitatud päev võib oluliselt muuta ravitulemusi! Õigeaegselt avastatud munandivähk on edukalt ravitav.